Happy. Free. Confuse. Lonely. At The Same Time

Welcome
Yeay dah habis degree!!!

Thursday, August 13, 2020

Update Kehidupan


So utk post kalini, aku saje la randomly terlebih rajin nak menulis sesuatu. Mungkin ini bakal jadi post utk aku bebel lagi. Oh and aku baru perasan, aku update blog ni setahun sekali hahaha apoo la. Dah bole tutup lah blog ni. Ekceli aku mmg dah tak commit pon menulis blog ni sgt. And sape je lagi baca blog jaman now? Dah 2020 kot huhu. And sape je yg baca blog aku? Takde input pon wey. Tapi takpelah. On a bright side, kalau tiba2 aku mcm nk igt balik moment2 bongok jaman2 remaja ni, mungkin blog ni sedikit sebyk membantu la aku utk trigger memori2 tu. Centuu~

Hokkay lah errrmmm so disaat aku menulis ni, kita semua dlm keadaan yg agak dahsyat lah. And aku rasa kalau sebut je 2020, semua org dh tau dah. Bukan kereta terbang atau nk order makanan pakai niat ye, tetapi disaster ye tahun 2020 ni hmmmm. Apparently pada tarikh ni, takde laa se disaster waktu awal2 pkp dulu yg agak dahsyat ye dia punye kemurungan ddk rumah tu. Duduk rumah and takleh pegi mana2 tu dh satu tahap disaster, ONLINE CLASS IS ANOTHER LEVEL YEE. Oh okay post kalini maybe aku nk ranting psl online class lebih2 skit lah. 

Okay psl online class ni. Maybe tak semua org bole relate lah kot. Sbb bukan semua org pon jadi student skrg and bkan semua org pernah lalui online class ni. Tapi nnti ada laa tu yg ckp "lembik laa, online class je pon. Try kerja nnti tgk cemana work from home punya level tu" well chill lah wey. Aku cerita based on apa yg aku go thru je. Aku tak ckp pon yg work and other things tak se-disaster online class pon. Dah aku lalui online class and aku rasa another level, aku cerita la apa yg aku rasa. Tak payah lah kot nk bash org tak tentu psl. Let people have their own pendapat okay. Tak setuju sokayy. Kutuk jee diam2. Kadang2 bukan semua bnda nk kne voice out pon. Takde bnda elok nak ckp, elok diam je kay. Wah jauh pulak terpesong. Disclaimer tanak kalah. Anyway, online class ni kelemahan dia ekceli satu je, internet. Itu jeee.

Aku sbnrnya bersyukur sgt sbb rumah aku ade wifi, ada tmpt nk bljr apa semua. Mula2 aku mmg rasa stress gile gile gile sbb nya, waktu umum yg pkp tu, literally, aku balik rumah terus takde bwk apa2 pon. Bwk tetek ngn baju kotor je. Sbb katenye kelas akan ditunda laa sampai hbis pkp. So knp nak susah2 bwk buku kan. Tapi itu adalah kesilapan yg besar ye. Sbb kita igtkan pkp tu sekejap je. Sekali drag berbulan2. So suddenly dpt pngumuman start online class. Takde buku yee gais. Calculator semua takde. Waktu tu Tohan saje yg tau aku punya tahap nk balik kolej amek brg2 tu. Jadi terpaksa lah belajar tanpa buku. Kaut jelaa buku kosong yg ada kat rumah ni nk buat catat apa2. Waktu mula2 start tu agak slow la. Nk adapt bnda baru kan. Mmg take time sikit laa. Tapi lama2 bila dh dpt rentak, okay laa sikit. Maybe sbb aku ada access internet yg stable, tmpt bljr pon okay. So aku bole jugak la nk adapt. Bila tgk org lain punye struggle, contoh nya internet takde, kurang stable, tgh kelas tiba2 internet mati, kat rumah bising ada adik2 nk kene jaga, aku jadi bersyukurrrrrrr sgt sgt dgn apa yg aku ada. Sometimes kita ni kene muhasabah diri sikit. Tgk kesusahan org lain tu baru laa bole keluar perasaan bersyukur tuu. Bunyi mcm agak rude tapi bnda betol wey. 

Aku mcm nk cerita detail tapi tak larat nak taip. Kalau bole aku nk story everything and nk sebut nama sorang2 yg sedikit sebyk terlibat sama2 ngn aku harungi class online ni. Nak cerita betapa azab nya bile buat test. Nak cerita bertapa peritnya bila lect dah terang byk kali tapi tak faham2 pon and nk cerita mcm mane kecewa nya rasa bile buat project and kerja2 yg lect bagi tu, buat sekadar utk siap kan je. Tak faham pon sbnrnya apa yg kita buat tu. Sedih sgt rasa :(


Ni antara gambar yg sempat ambil tahun ni dekat fakulti. Waktu ni tgh buat lab environment. Nak ckp terima kasih kat semua kwn2 yg terlibat sepanjang online class ni. Nak letak gmbr byk2 tapi kurang rajin nk upload masuk laptop. Oh btw, kasut aku pakai tu kene rembat ye. Aku tinggal kat rak depan bilik kat kolej. Bila dtg nk amek brg2, hilang ye kasut tu. Jom sama2 doa sapa yg rembat tu dpt cagu kat kaki dia. Walaupon kasut beli kat vietnam je, tapi aku peduli apa. Brg aku kot. Beli pakai duit.Eeeee geram bethol laa.

Okay laa itu jelah ranting post yg ni. Tak byk pon aku bebel tapi nnti aku try sambung lagi.

Daa~


.....Thanks For Reading.....

0 People Says Something:

Post a Comment